Uudised

Kas küll teeb küllale liiga?

Andrus Aljas

Estonia Spa Hotels juhataja

Eesti Spaaliidu juhatuse liige

Arvamusartikkel Äripäevas 10.03.2026

Viimasel ajal ei möödu ühtegi kolleegidega kokkusaamist ilma selleta, et keegi mõtlikult ei märgiks: „Huvitavad ajad on tulemas.” Ja see on sulatõsi!

Eestis on täna hinnanguliselt üle 3500 spaahotellitoa. Kui kõik plaanid realiseeruvad, lisandub lähiaastatel veel ligi tuhat tuba. Ainuüksi Pärnus kerkib keskranda 210-toaline hotell koos 500-kohalise konverentsikeskusega. Lisaks planeeritakse uusi spaahotelle nii rannajoonele kui olemasolevate hotellide asemele. Peipsi äärde tuleb loodusspaa, Viljandisse Grossi spaa, arendused käivad Haapsalus, Loksal, Tallinnas ja Tartus. Sisuliselt üle Eesti.

Spaajuhi toolil istudes tekib paratamatult küsimus – kas küll teeb küllale liiga?

Esimene reaktsioon on alati lihtne matemaatika. Iga uus tuba on teoreetiliselt tuba, kuhu minu potentsiaalne külaline võib minna. Estonia kahe spaahotelli ligi 300 tuba on aastaid töötanud umbes 75% täituvuse juures ja meie turuosa Pärnu ööbimistest on ligi viiendik. Kui pakkumine kasvab, aga nõudlus mitte, siis jagatakse sama pirukas lihtsalt väiksemateks tükkideks.

Räägime faktidest. Pärnus ööbiti 2025. aastal ligikaudu 750 000 ööd. Kasv on juba mitmendat aastat järjest olnud marginaalne. Soome turg, mis oli kord Pärnu turismi selgroog, on 20 aasta taguselt ligi 470 000 ööbimiselt langenud umbes 200 000 peale. Eesti siseturg on pärast 2022. aasta tippu samuti pidevalt kahanenud. Ainsana kasvab Läti – viimase kümne aastaga enam kui neljakordseks –, kuid ka need ligi 130 000 ööd aastas ei kata Soome ja siseturu kaotust. Eestis teistes piirkondades on pilt ligikaudu sama.

Need ei ole emotsioonid. Need on numbrid.

Spaahotell ei ole paindlik iduettevõte. See on püsikulude äri. Hooned seisavad püsti ja sisustus kulub, basseinid on vett täis, saunad on köetud, personal tööl – sõltumata sellest, kas toad on täis või mitte. Kui turumaht ei kasva, tekib hinnasurve.

Hinnasõjas ei võida mitte kõige suurem ega kõige vanem, vaid kõige nutikam ja selgemini positsioneeritud tegija. Konkurents ei ole iseenesest probleem. Probleem tekib siis, kui kogu sektor hakkab konkureerima ainult hinnaga. Siis lükkuvad investeeringud edasi, kvaliteet kannatab ja areng aeglustub. Nutikamad saavad hakkama. Küsimus on, kas sektor tervikuna võidab.

Teisalt – uued spaad toovad kaasa ka palju head. 500-kohaline konverentsikeskus Pärnu rannas on midagi, mida meil täna ei ole. Uued hooned, kaasaegne energiatõhusus, uus arhitektuur – see tõstab latti kõigile. See sunnib ka meid vaatama ausalt otsa küsimusele, kas meie teenus, meie hooned ja meie kogemus on piisavalt head. See sundimine ei ole halb. Vastupidi.

Küsimus ei ole uutes spaades. Küsimus on selles, kas meil on ühine strateegia.

Vaatame lõuna poole. Leedus on kuurortlinna staatus seadusega määratletud. See ei ole lihtsalt ilus nimetus, vaid riiklikult toetatud arengumudel. Druskininkai kõrval on sama staatus ka Palangal, Birštonasel ja Neringal. See tähendab, et kuurordid ei tegutse lihtsalt igaüks omaette, vaid neil on eraldi fookus, regulatsioon ja ühine huvikaitse.

Druskininkai tegi 2006. aastal julge otsuse ja rajas veepargi. 2011. aastal lisandus aastaringne Snow Arena. Palanga investeerib järjepidevalt oma kuurordi infrastruktuuri. Birštonas on selge terviseturismi positsioon. Need ei ole juhuslikud projektid, vaid osa pikemast regionaalpoliitikast. Iga uus investeering ei jaganud olemasolevat turgu ümber, vaid kasvatas seda.

Eestis sellist raamistikku ei ole. Pärnu, Haapsalu, Kuressaare ja Narva-Jõesuu toimetavad igaüks omaette. Riigi tasandil puudub terviseturismi strateegia, mis ühendaks need paigad ühtseks Eesti spaasihtkohaks. Meil on tugev spaakultuur, aga meil ei ole ühist ambitsiooni.

Ja siis on veel tööjõud. Iga uus spaa vajab administraatoreid, massööre, kokki, koristajaid. Juba täna on kvalifitseeritud personali leidmine keeruline. Palgasurve kasvab, mis on töötajale hea uudis. Ettevõttele tähendab see aga, et efektiivsus ja nutikus muutuvad veel olulisemaks. Ka siin ei otsusta mitte see, kellel on suurem bassein, vaid see, kes suudab paremini väärtust luua.

Ma ei karda uusi spaasid. Konkurents on normaalne ja vajalik. Ma kardan seda, et me jätame kasutamata hetke, kus kogu sektor liigub korraga.

Spaade juurde ehitamine ei tee meist spaariiki. Strateegia teeb.

Eesti vajab terviseturismi arengukava, mis ühendaks spaad, ravispaa teenused ja kuurortlinnad ühtseks ekspordivõimeliseks tervikuks. Me vajame koordineeritud turundust, selget positsioneerimist ja kokkulepet, kuhu me tahame jõuda.

Praegu on kapital olemas. Julgus on olemas. Investorid usuvad sellesse valdkonda.

Küsimus on ainult selles, kas me suudame selle energia koondada nii, et kümne aasta pärast ei räägi me sellest ajast kui „suurest ehitusbuumist“, vaid kui hetkest, mil Eesti spaakultuur tegi järgmise hüppe.

Valik on meie…